1988–1994 ELÜ initsiaator ja vanem, 1998. aastast kutsekomisjoni esimees LINNU MAE
1995–2000 ELÜ vanem TIIU TAMMEMÄE
2001–2002 ELÜ vanem KADRI MÖLDER
2002–2009 ELÜ vanem VERONIKA RAUDSALU
2010–2012 ELÜ vanem HELEN SAAREOJA
2013-2016 ELÜ vanem AARO NURSI
2016-2019 ELÜ vanem SIRLI PIKK
Eestseisus: Sirli Pikk, Siiri Kliss, Helje Möller, Aaro Nursi, Liisa Nursi, Maarja Heina, Anne-Ly Savason.
2019- 2021 ELÜ vanem SIIRI KLISS
Eestseisus: Helje Möller, Reet Horn (juhi abi), Riin Naestema (kuni 2020?), Signe Raudik, Ly Laane, Maret Jahu, Annika Suurküla.
2022 – 2025 ELÜ vanem HELJE MÖLLER
Eestseisus: Sirli Pikk, Aaro Nursi, Anneli Paulus (juhi abi), Helen Kukk (FB, kuni kevadeni 2023), Kristi Sarapuu (koolituse korraldus), Tiina Suvi.
2025 – … ELÜ vanem KEIU BARNDÕK
Eestseisus: Keiu Barndõk, Kadri Veidenberg, Katrin Pree, Kristiina Lilja, Mare Laidra, Riina Leok, Sirli Kõrts.
ELÜ 25. aastapäevale pühendatud mõtted:
1988–1994 ELÜ initsiaator ja vanem, 1998. aastast kutsekomisjoni esimees LINNU MAE
Alustama peab Ester Lepikust. Kunagi eelmise sajandi kuuekümnendatel hakkas Estrit vaevama mõte logopeedide ettevalmistamise vajadusest Eestis. Valikuteks oli Tallinna Pedagoogiline Instituut ja Tartu Ülikool. Otsus kippus Tallinna kasuks kalduma, kuid see ei rahuldanud Estrit, sest tema arvates oli logopeedile vaja põhjalikku meditsiinilist alusharidust ja seda pakkus loomulikult Tartu.
Olud kujunesid selliseks, et 1968. aastal avati Tartu Ülikoolis defektoloogia osakond. Ester ei olnud tulemusega väga rahul, kuid leidis, et selleski olukorras võib logopeede ette valmistada. Meile, logopeedidele, ongi Ester olnud pidepunkt ja kõige alus. Ja nii saime alates 1973. aastast diplomile märke: abikooli õpetaja, logopeed. Väiksem osa meist valis logopeedi ameti. See oli raske valik, sest vaatamata ülimalt heale algharidusele meditsiini, psühholoogia ja eesti keele valdkonnas jäi praktiline osa kahjuks hõredaks.
Organiseeruma hakkasid logopeedid juba 70ndatel aastatel. Tallinnas loodi lasteaia logopeedide sektsioon, kus toimus praktiliste kogemuste vahetamine. Ester kutsus logopeede kokku ja püüdis luua tugirakukest, mis arutleks logopeedia filosoofiliste põhiküsimuste üle. Olime vist liiga noored ja kogenematud, et tema mõttesse süüvida. 80ndate lõpul hakkas küpsema mõte, et võiksime luua oma organisatsiooni, mis oleks sõltumatu, koondaks logopeede ja arendaks eriala edasi. Tekkisid esimesed kontaktid Soomega. Helsingi Ülikooli õppejõud koos üliõpilastega käsid meie kutsel Tallinnas ja meie 1988. a Helsingis. Tallinnas Narva mnt 2-1 kogunes väike rühm (7) logopeede, kes arutasid oma organisatsiooni loomise vajadust. Hakkasime tegutsema. See oli aeg, kus sõltumatu organisatsiooni rajamine oli võimatu, sest alati pidi kuuluma kellegi alla. Ja seda meie just ei soovinud – mitte kellegi alla ja mitte kellegagi koos.
On kasulik tunda inimesi. 1988. a aprillis registreeriti üleliidulise V. I. Lenini nimelise Lastefondi Eesti algorganisatsioon. See oli meie väljund. Võttis aega, mis võttis, kuid suutsin läbi rääkida selle sama organisatsiooni allorganisatsiooni Eesti Logopeedide Liidu. 15. novembril 1988. a kinnitati Eesti Tervishoiuministeeriumi otsusega Eesti Logopeedide Liidu loomine. Käisin Toompeal ministeeriumis vastaval istungil taotlust kaitsmas. Kohal oli ka AK. Logopeedid uudistesse ei sattunud, sest registreerimisel oli huvitavam organisatsioon – Eesti Nudistide Liit.
Alustasime liikmete registreerimist. Oli palju solvumisi eripedagoogide seas, kuid meie eesmärk oligi koondada ainult logopeedid, mitte kedagi tõrjuda. Kuuluvust kellegi alla või juurde käidi nõudmas Tallinna Haridusosakonnast ja ministeeriumidest. Vastus oli üks ja sama – meie organisatsioon on sõltumatu ja ei kuulu kellegi haldusalasse. Kuna pidi ikka ja jälle võitlema, siis otsustasime, et meil ei ole esimeest ega presidenti, vaid liidul on vanem, kes vajaduse korral viib meid muistsete eestlaste kombel lahingusse.
Tugigrupp laienes. Kõige suurem puudus oli teabest mujalt Euroopast. Sõbrad Soomest olid valmis tulema tasuta koolitusi korraldama. Koolitajate hulgas olid selleaegsed professorid Matti Leiwo ja nüüdsed doktorid Anu Klippi, Kaisa Launonen jne. Kuna raha ei olnud, siis kogu töö tehti tasuta: abikaasad majutasid lektoreid hotelli, andsid bussi, ise korraldasime kodus vastuvõtte jne. Koolitusi korraldasime palju, sest olime ju kuulnud ainult Venemaal toimuvast. Tekkisid kontaktid Taaniga. Käisime Taanis lausa kolmenädalasel õppereisil. Siiani on tunda omavad mõjusust taanlaste kogelusealased pikad koolitused.
Veel peaks rääkima praeguse kutseandmise algusest. 1991/1992 hakati õpetajatele korraldama atesteerimist ja loomulikult oleksid selle alla kuulunud ka logopeedid. Polnud mingit soovi lasta kellelgi väljastpoolt logopeedi pädevust hinnata. Hakkasime välja töötama oma atesteerimise juhendit ja korda (mis olid umbes paarkümmend aastat hiljem abiks kutseandmise korra koostamisel). Logopeedidel tekkis soov hakata tegelema eravastuvõtuga, kuid selleks oli vaja litsentsi. Litsentse andis arstidele välja Sotsiaalministeeriumi vastav komisjon. See oli ka meie jaoks ainuke väljund. Suutsin ministeeriumis läbi rääkida, et meie atesteerimiskomisjoni otsuse kinnitab sotsiaalminister ja selle alusel annab litsentsikomisjon välja õiguse töötada eralogopeedina. On alles kontoriraamat, kuhu on atesteerimiskomisjoni ja kutsekomisjoni protokollid sisse kantud. Esimene koosolek toimus 15. aprillil 1992. a. Viimane sissekanne raamatusse on tehtud 14. aprillil 2012. a ja siis sai raamat lihtsalt täis.
Algusaastatel püüdsime liikmetele korraldada ka erialaseid tutvumisreise, eks ikka Soome, sest see oli lähedal ja seal oli palju tuttavaid logopeede. Rahaliselt alustasime 0 rublaga, kuus aastat hiljem andsime oma järeltulijatele üle kassa 26 000 krooniga.
1995–2000 ELÜ vanem TIIU TAMMEMÄE
Aastatesse 1995–2000 mahub kaks valimisperioodi (1995–1997 ja 1998–2000), mil ühingu vanemaks oli Tiiu Tammemäe ja liikmeteks Kadi Lukanenok, Maret Jahu ja Aidi Mürkel. Lisaks oli esimesel perioodil liikmeks veel Katrin Kakkori ning teisel perioodil Saima Mandel, Ave Ojaste ja Katrin Laar. Kõige olulisemaks plussiks võib pidada eestseisuse liikmete omavahelist väga head koostööd ja suurt pühendumust.
Eestseisuse ametisse asudes 1995. a oli muutunud seadusandluse tõttu otstarbekaks vahetada eelmine nimetus Eesti Logopeedide Liit ümber Eesti Logopeedide Ühinguks, mis tingis ka uue logo ja muu atribuutika muutmist ning täiendamist.
Alates 1995. a laienes ühingu liikmeskond nii arvuliselt kui ka tegevusvaldkonniti. Liikmete arv kolmekordistus, meid sai kokku umbes poolteistsada, ja kuigi selle arvu suurendamine polnud omaette eesmärgiks, siis mitte-elitaarse organisatsiooni puhul näitas liikmete pidev juurdekasv siiski vajadust sellise organisatsiooni järele, ja eestvedajad nägid selles usaldust ning usku ühingu töösse.
1998. a liitusime Euroopa logopeedide organisatsiooni CPLOL-i vaatlejatena, olles esimene postsovjetlik liige selles organisatsioonis. Praeguseks oleme saanud täieõigusliku liikme staatuse ja tegutseme võrdselt teiste maade spetsialistidega. Vaatlejaliikme staatusele eelnes pikk ja põhjalik kirjavahetus, kus selgitasime oma pädevusi. Valimiskoosolekule kohale minnes pidid aga viisasaamise aeglus ja reisiraha nappus peaaegu takistusteks saama. Õnneks leidus häid sõpru.
Täienduskoolitus oli kõige mahukam ja töisem töövaldkond. Keskmiselt organiseerisime neli kahepäevast koolitust hooaja vältel, sealjuures pooltel olid esinejateks kolleegid välismaalt. Ühelt poolt soovisime temaatikat valides täita akadeemilise õppe vajakajäämisi, teiselt poolt püüdsime tutvustada maailmas levinud seisukohti. Aastate jooksul olid meie külalisteks kolleegid Venemaalt, Rootsist, Taanist, Ameerikast, kõige enam Soomest; mitmetele koolitustele kaasasime ka venekeelseid logopeede. Ühingu regulaarseid koolitusi hakkasid aktsepteerima ka tööandjad ja kui algul maksid logopeedid sageli täiendkoolituste eest isiklikest säästudest, siis järjest enam suurenes asutustepoolne rahastamine. Tuleb märkida, et koolitustest teavitamiseks kasutasime postiteenuseid, mis tähendas ümbrikute kleepimist, margistamist, pealkirjastamist; registreerumine toimus õhtuti koduste telefonide kaudu. Kuna meil oli nelja peale kokku 12 isiklikku last, valdavalt lasteaia- ja algkooliealised, siis olid nemadki meil selle töö juures abiks.
1997. a loodi üldkogu otsusel institutsioonina ELÜ Aukohus, mis võttis aluseks CPLOL-i eetikakoodeksi, ja kinnitati põhimäärus. Selle organi poole on aegade jooksul pöördutud küll harva, kuid mitmete oluliste probleemide lahendamisel on liikmetel sellest abi olnud.
Kindlasti andis eestseisuse liikmeks olemine meile kõigile asendamatu meeskonnatöö kogemuse, mil mõistsime, et vahel võib 1 + 1 olla enamgi kui kaks ning vastastikune toetus ja usaldus on koos tegutsemise edukaks aluseks.
2001–2002 ELÜ vanem KADRI MÖLDER
2001. aastal vahetus pikka aega ametis olnud eestseisus. Uude eesteisusesse valiti Kadri Mölder (endine Kõverjalg), Mendi Ikkonen, Katrin Kakkori, Veronika Raudsalu, Birgit Kaasik ja Helin Puksand. Esimesel eestseisuse koosolekul valiti ühingu vanemaks Kadri Mölder. Kohe asuti tegutsema: otsustama lähemaid samme ja arutama kaugemaid plaane. Peamised teemad esimeseks aastaks olid: uue kodulehe koostamine, koolituste korraldamine logopeedidele, koostöö jätkamine CPLOLi ja teiste logopeedia valdkonnaga seotud asutustega (sh. ministeeriumitega). Esimesteks sammudeks oli Äriregistris ELÜ eestseisuse koosseisu muudatuse tegemine ja ühingu varalisest seisust täpse ülevaate saamine. Kuna uues eestseisuses olid kõik sellistes ülesannetes algajad, toimus kohtumine eelmise eestseisusega. Üks olulisemaid tegevusi 2001. aastal oli Kaubandus- ja Tööstuskotta logopeedi kutsestandardi taotluse sisseandmine. Toimus ka üks koolitus düspraksia teemal (koolitajaks logopeed M. Mäenpää Soomest). See aasta kuluski põhiliselt ELÜ juhtimise sisulisele ja rahalisele ülevõtmisele.
2002–2009 ELÜ vanem VERONIKA RAUDSALU
Eestseisuse kooseisud: 1)Birgit Kaasik, Katrin Kakkori, Mendi Ikkonen, Helin Puksand; 2) Birgit Kaasik, Helin Puksand, Mendi Ikkonen, Maarika Viks, 3) Birgit Kaasik, Helin Puksand (raamatupidamine), Pille Tina-Kuusik (koolitused), Mendi Ikkonen (raamatukogundus), Ene Taurafeldt. Eesti Logopeedide Ühingu tegevust vaadates näeme, et palju energiat on kulunud enese tõestamisele. Enesetõestamise raskus ei seisne organisatsiooni tunnustamises, küsimus on logopeedia kui iseseisva eriala tunnustamises. Ühinguna oleme olnud arvestatavad koostööpartnerid Tartu Ülikoolile, ministeeriumitele, haigekassale, rahvusvahelistele organisatsioonidele, siduseriala liitudele nii sisulistes kui finantsküsimustes.
Olles 1998. aastast Euroopa Alalise Koostöökomitee (CPLOL) liige, on olnud võimalus jälgida ja suunata oma eriala arengut kogu Euroopas. Arenenud riikides on logopeedidel valida kaks suunda. Eristuvad näiteks Soome, Rootsi, Holland, Austria ja Suurbritannia (sarnaselt ingliskeelsetele maadele üle maailma) ning teiselt poolt Saksamaa ja paljud Ida-Euroopa riigid (mõjutused peamiselt Venemaalt). Esimesed on baashariduse algusest peale iseseisvad erialad, teised näevad ennast eripedagoogika osana.
Räägime siin Eestis, et logopeed spetsialiseerub töökohaspetsiifiliselt. Seega mõistame, et logopeedia eri valdkonnad (näiteks täiskasvanute häälehäired või autismispektrihäirega kliendid) on järjest spetsiifilisemad. Meie väljakutsed logopeedias on suured ja teadmised, mida meilt oodatakse, on mahukad, sellepärast arvan isiklikult, et logopeediat ei ole võimalik omandada lisaerialana. Minul on praktiseeriva logopeedina tekkinud arusaam, et Eesti võiks võtta selgema kursi logopeedia kui iseseisva eriala suunas. Mitme eriala endas kandmine, uute tõenduspõhiste teadmiste töösse rakendamine tundub mulle pea võimatu ülesandena. Eestis on vaja eripedagoogikat oma paljude harudega ja logopeediat iseseisva erialana.
2010–2012 ELÜ vanem HELEN SAAREOJA
Mina kuulusin ELÜ eestseisusesse vanema kohuseid täites ajavahemikus 2010–2012. Eestseisusesse kuulusid: Anna-Liisa Sutt, Annika Ikkonen, Helen Saareoja, Pille Rahe, Maret Jahu. Alates 2011 lisandusid juhatusse Raili Rahuoja ja Marika Mällo.
Aktiivset osalemist ühingu töös võiks tõsiselt kaaluda iga praktiseeriv logopeed. Kindlasti annab see suhtlemis- ja asjaajamiskogemust ning enesekindlust ja sõnaosavust enda ja oma mõttekaaslaste õiguste eest seismisel. Need oskused tulevad kasuks nii erialaselt kui ka erialaväliselt. Lisaks on aga hindamatu väärtusega uued ja olulised erialased kontaktid ning arusaam sellest, kui lai ja võimalusterohke on meie valdkond. Samas muudab meie valdkonna heterogeensus aga keeruliseks kõikide huvide eest seismise, sest n-ö ühtse katuse alla tuleb koondada palju erinevaid seisukohti. Õnneks on logopeedid enamasti oma olemuselt paindlikud ja mõistvad. Seega võideldakse oma arvamuse eest küll tuliselt, kuid lõpuks suudetakse taastada rahu ja koostöö saab jätkuda.
Meie eestseisuse „ajastu“ märksõnadeks oleks majandussurutis ehk masu, mis eriti valusalt puudutas lasteaias töötavaid logopeede: haigekassa, kellele me pidime logopeedi eriala olemasolu vajalikkust järjepidevalt tõestama; uus kutsestandard, mille väljatöötamine jõudis lõpule ning logopeedias tekkis uus mõiste „kliiniline logopeed“. Muidugi hõlmasid need kolm aastat palju muudki, kuid need on asjad, mis esmalt meenuvad.
Viimasena tahaksin välja tuua, et ka Euroopa kontekstis on meie kauaaegne ühingu tegevus ja hästitöötav logopeedidele kutsetandev süsteem sageli imetlusttekitav. Sugugi mitte kõik riigid ei ole oma tegevuses nii kaugele jõudnud, kus meie juba ammu oleme.
AARO NURSI, ELÜ vanem, 2013-2016
Eesti Logopeedide Ühing tähistas 15. novembril oma 25. tegutsemisaastat. Mõelda vaid, et tervelt veerandsada aastat on Eesti logopeedid oma eriala organisatsiooni järjekindlalt hoidnud, innukalt arendanud ja sellesse tohutult panustanud! Vanemad olijad pajatavad, et vabatahtliku töö maht ja unetute ööde arv on olnud aukartustäratav. Juubeliaastal oli hea võimalus tunnustavalt kolleegi õlale patsutada ja teda tehtud töö eest tänada. Aitäh kõikidele ühingu algatajatele, eestvedajatele, liikmetele ja ühingu vanematele!
Noore ja rohelise logopeedina võtan mulle usaldatud ametit – olla ühingu vanem ja eestkõneleja, suure tunnustuse ja väljakutsena. Kindlasti pole kergete killast niivõrd heterogeense Eesti logopeedide seltskonna ühendamine ühtseks ja toimivaks tervikuks. Selle suure ülesande juures toetavad mind nii eestseisus kui ka ühingu liikmed. Eestseisusesse kuuluvad meditsiinilogopeedide esindajad Raili Rahuoja ja Evely Babenko, lasteaialogopeedide esindaja Raili Mäll ja koolilogopeede esindav asendusliige Inga Brin. Ühingu koolitusi aitab korraldada Riin Naestema ning kutsekomisjoni sekretetäri rolli täidab Anneli Ojaste. Hästi on käima läinud koostöö ELÜ kutsekomisjoniga, mille tegevust juhib tõhusalt Linnu Mae.
Üheks oma tähtsamaks sihiks oleme seadnud logopeedia kui iseseisvalt toimiva eriala mainekujunduse. Ikka veel on laialt levinud arvamus, et „logopeed on see, kes minu lapsele r-tähte õpetab.” Me kõik tahaks kooris hüüda, et logopeed ju tähendab midagi enamat! Logopeed tegeleb igas vanuses inimeste kõnepuuete ja juba mitmeid aastaid ka neelamishäiretega. Logopeedi võib leida lasteaiast, koolist, haiglast, polikliinikust, rehabilitatsiooni- ja nõustamiskeskusest, maavalitsusest, eravastuvõtust, mittetulundusühingust jne. Logopeed teeb koostööd väga erinevate spetsialistidega (nt rühma- ja klassiõpetaja, eripedagoog, neuroloog, kirurg, psühholoog jne). Logopeedidel on oma organisatsioon. Loodetavasti tulevikus ka iseseisev eriala ülikoolis.
Plaane ja projekte organisatsiooni ja eriala nähtavaks muutmisel on mitmeid. Suurematest vääriks mainimist iga-aastase logopeedide suurürituse korraldamine, mille omamoodi stardipauguks oli ELÜ 25. aastapäeva tähistamine neelamishäirete teemalise koolituse ja kolleegide tunnustamise peoga. Logopeedia teema tutvustamiseks jätkame logopeedide päeva tähistamise traditsiooni, kui meedias saavad sõna edukad ja targad logopeedid, kes on suutelised oma erialast tundide kaupa andunult ning huvitavalt rääkima. Kindlasti tegeleme ka uute ELÜ liikmete ja logopeedikutse taotlejate arvu suurendamisega. Korraldame põnevaid koolitusi ja teeme valmis uue kodulehekülje. Arutame oma muresid ametnikega haigekassas ja ministeeriumis. Jätkame rahvusvaheliste suhete arendamist. Hea meelega võtame ette ühiseid projekte uute ja vanade koostööpartneritega (nt Tartu Ülikool, Eesti Eripedagoogide Liit, Kutsekoda).