Kadi Lukanenok

Kadi Lukanenok (sündinud 1960.a) on Eesti logopeed, eripedagoog, õppejõud ja lugemisoskuse arendamise eestkõneleja. Ta on pühendanud oma töö laste kõne-, keele- ja lugemisoskuse arendamisele ning erivajadustega õppijate toetamisele, ühendades praktilise töö, õpetamise ning arendus- ja teadustegevuse.
Oma tööelu alustas ta 1985. aastal logopeedina Tallinna 1. Erilasteaias, kus töötas kuni 1998. aastani. Seejärel jätkas ta logopeedina Tallinna Tehnikagümnaasiumis ning on töötanud ka haiglas, rehabilitatsioonikeskuses ja erapraksises. Mitmekülgne praktiline töökogemus on kujundanud temast hinnatud spetsialisti, kelle teadmised ja oskused toetavad nii lapsi, nende peresid kui ka õpetajaid.
Aastatel 1995–2001 kuulus Kadi Lukanenok Eesti Logopeedide Ühingu eestseisusesse. Sellel perioodil laienes ühing tegevusvaldkonniti ning liikmeskond kolmekordistus, mis peegeldas usaldust organisatsiooni töö vastu. Tema eestseisuses tegutsemise ajal liitus Eesti Logopeedide Ühing Euroopa logopeedide organisatsiooniga CPLOL vaatlejaliikmena, olles esimene postsovetliku riigi logopeedide ühendus selles organisatsioonis.
Alates 2000. aastast on Kadi Lukanenok olnud seotud Tallinna Ülikooliga, kus ta on töötanud assistendi, lektori ja külalislektorina Haridusteaduste instituudis. Õppejõuna õpetab ta tulevasi eripedagooge ja logopeede ning juhendab üliõpilaste uurimis- ja arendusprojekte. Tema õppe- ja juhendamistöö keskendub kõne arengule, lugemisoskuse kujunemisele, lugemisraskustele ning kaasava hariduse põhimõtetele.
Lisaks õppe- ja teadustööle on Kadi Lukanenok aktiivne Eesti Lugemisühingu juhatuse liige ja düsleksia osakonna juht. Tema tegevus ühingus on suunatud lugemisraskuste alase teadlikkuse suurendamisele ning tõenduspõhiste käsitlusviiside tutvustamisele. Ta on järjekindlalt rõhutanud, et igal lapsel peab olema võimalus õppida lugema talle sobival viisil ning et lugemisraskuste varajane märkamine ja asjakohane toetamine on kvaliteetse hariduse lahutamatu osa.
Kadi Lukanenok on avaldanud erialaseid publikatsioone, olnud mitmete praktiliste õppematerjalide kaasautor ning tutvustanud lugemisraskuste temaatikat arvukates meediakajastustes. Tema eestvedamisel ja panustamisel koostatud Lugemismängude kogumikud on aastaid olnud väärtuslikuks abivahendiks lugemisraskustega laste õpetamisel. 2024. aastal valmis Eesti Lugemisühingu eestvedamisel mahukas harjutusvara düsleksiaga õpilastele, mis sisaldab 135 tunni jagu õppematerjale nii õpilastele kui ka õpetajatele. Selle juurde loodud veebikeskkond düsleksia.ee paistab silma oma põhjalikkuse, mahukuse ja uuendusliku lähenemise poolest.
Kolleegid ja sõbrad iseloomustavad Kadi Lukanenokit kui väga usaldusväärset, pühendunud ja koostööaldis inimest. Ta on meeskonnaliige, kellele võib alati kindel olla – tema ülesanded on täidetud täpselt, läbimõeldult ja suure vastutustundega. Oma professionaalsuse, sooja suhtumise ja siira pühendumusega on ta aidanud paljudel lastel saavutada edu lugema õppimisel ning andnud nende juhendajatele teadmised ja oskused, et toetada lugemisraskustega õppijaid. Tema pikaajaline ja järjepidev tegevus on andnud olulise panuse Eesti logopeedia, eripedagoogika ning lugemisoskuse arendamise valdkonda.

2024. aastal pälvis Kadi Lukanenok Eesti Logopeedide Ühingu elutööpreemia.

Ülle Kuusik

Ülle Kuusik (sündinud 1956.a) on oma erialase tegevuse pühendanud tööle väikelaste ja nende peredega. Teda võib pidada Eesti varajase märkamise ja sekkumise üheks eestvedajaks, kes on kogu oma töö jooksul rõhutanud lapse arengu terviklikku käsitlust ning pidanud oluliseks perede nõustamist ja kaasamist.
Ta on töötanud lasteaedades ja kõrvakliinikus ning olnud aastatel 1998–2005 Kuulmis- ja Kõnehälvetega Laste Keskuse ning Tartu lasteaia Nukitsamees juhataja. Alates 2013. aastast töötab Ülle Kuusik Tartu Hariduse Tugiteenuste Keskuses logopeedina, keskendudes koolieelsete laste üld- ja kõnearengu hindamisele ning perede nõustamisele. Oma töös peab ta kõige olulisemaks toetada lapsevanemaid nii, et nad oskaksid oma lapse arengut teadlikult ja järjepidevalt igapäevaelus toetada. Lisaks lapse arengu põhjalikule hindamisele annab ta vanematele praktilisi soovitusi, kuidas kujundada arendavad tegevused loomulikuks osaks pere igapäevaelust. Vanemad on kõrgelt hinnanud tema põhjalikkust, professionaalsust ja oskust pakkuda mitmekülgset ning praktilist abi.
Ülle Kuusik on Tartu linna tasandusrühmade meeskondade aineühenduse koordinaator, panustades erialasesse koostöösse ja tugispetsialistide võrgustiku arendamisse.
Lisaks igapäevasele praktilisele tööle on Ülle Kuusik andnud märkimisväärse panuse eriala arendamisse teadus-, õppe- ja koolitustöö kaudu. Ta on avaldanud arvukalt artikleid varajasest märkamisest ja sekkumisest nii ajakirjanduses kui ka erialastes kogumikes, koostanud logopeedia- ja eripedagoogika-alaseid loengukavasid ning pidanud koolitusi erinevates haridusasutustes üle Eesti. Tartu Ülikoolis on ta õpetanud koolieelse eripedagoogika aineid ning juhendanud arvukalt seminari- ja lõputöid. Samuti on ta olnud ja on tänaseni paljude tulevaste logopeedide ja eripedagoogide praktikajuhendaja.
Koolitajana on Ülle Kuusik kõrgelt hinnatud oma oskuse poolest siduda teaduspõhised teadmised praktilise tööga ning ilmestada käsitletavaid teemasid eluliste näidete ja pikaajalise kogemuse kaudu. Tema teadmiste jagamise viis on inspireerinud mitut põlvkonda logopeede ja eripedagooge.
Silmapaistev erialane tegevus on toonud Ülle Kuusikule mitmeid tunnustusi. 2013. aastal pälvis ta SA Innove aasta õppenõustamisspetsialisti tunnustuse ning 2015. aastal autasustati teda Tartu medaliga pikaajalise ja tulemusliku töö eest logopeedi ja eripedagoogina.
Ülle Kuusikule on omistatud logopeedi, tase 8 kutsetunnistus. Tema erialast tegevust iseloomustavad kõrge professionaalsus, pühendumus, töökus, koostöövalmidus ning avatus uutele teadmistele ja ideedele. Oma teadmisi ja kogemusi on ta väsimatult jaganud kolleegide, üliõpilaste, lapsevanemate, haridustöötajate ja laiema avalikkusega.

Eesti Logopeedide Ühing tunnustas Ülle Kuusikut 2022. aastal elutööpreemiaga, tõstes esile tema pikaajalist panust väikelaste ja nende perede toetamisel ning tema hindamatut rolli paljude logopeedide ja eripedagoogide õpetaja, juhendaja ja mentorina. Ülle Kuusiku mõju ei seisne üksnes tema otseses töös lastega, vaid ka selles, et ta on kujundanud Eesti logopeedia ja koolieelse eripedagoogika mõtteviisi – aidanud juurutada arusaama, et tõhusaim sekkumine algab varajasest märkamisest ning lapsevanema teadlikust kaasamisest.

Linnu-Lydia Mae

Linnu Maed teavad kõik Eesti logopeedid. Ta on oma erialal töötanud üle 40 aasta. Ta on üks Eesti Logopeedide Liidu (nüüd Ühingu) asutajaid ja olnud aastaid selle eestvedaja. Temalt saab alati professionaalset, kindlasõnalist, asjakohast, konkreetset, teadlikku nõu ja abi – julge vaid küsida. Ta on hea organisaator, tuntud koolitajana, lektorina, saatejuhina. Ta on osalenud mitmetes žüriides (nt. Tiigrihüppe õppematerjalide konkurss „Täna samm, homme teine“). Ta on kindlasõnaliselt seisnud logopeedide huvide ja õiguste eest nii riigi- kui seadusandluse tasandil. Kauaaegse Eesti Logopeedide Ühingu kutsekomisjoni esimehena tunneb ja teab ta kõiki kutsetunnistust omavaid logopeede. Või hoopis vastupidi on logopeedide hirm ja arm.

Ka president on meie kolleegi märganud, Ta on saanud Eesti Vabariigi presidendilt Valgetähe V klassi ordeni. Teda võib nimetada Eesti logopeedide „emaks“.

Merike Pärtel

Merike Pärtel on töötanud logopeedina aastakümneid. Algul töötas ta Tallinnas lasteaialogopeedina. Ta oli koos kolleegidega üks neist, kes Tallinnas taotles lasteaedadesse erirühmasid kõnepuudega lastele. Hiljem asus M.Pärtel tööle Ida-Tallinna Keskhaiglasse. Tema süda kuulub logopeediale. Tal on põhjalikud erialased teadmised, mida ta järjepidevalt on täiendanud nii eestis kui välismaa koolitustel. Tänu tema logopeedilisele teraapiale on abi saanud paljud väga keerulise hääleprobleemiga isikud. Tema suur tugevus on olnud ka meeskonnatöö kõrva-nina-kurguarstidega. Viimastele on Merike olnud tõsiseltvõetav partner ning oma tööga on ta ära teeninud suure lugupidamise. Ta on ka olnud hea eeskuju selles osas, et on logopeedide lippu ikka kõrgel hoidnud, suhtunud austusega meie erialasse ja iseendasse, kui selle eriala esindajasse. Ta toetab ja innustab noori ja edasipüüdlikke logopeede. Tema panus Eesti logopeediasse on olnud väga suur.

2026. aastal pälvis Merike Pärtel Presidendi Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgi elutöö ja panuse eest Eesti logopeediasse.

Ester Lepik

1928–2002

Ester Lepik oli üks Eesti logopeedia rajajaid, kelle elutöö pani aluse logopeedide kõrghariduslikule ettevalmistusele ning mõjutas otsustavalt eriala arengut Eestis. Tema teadmised, sihikindlus ja pühendumus kujundasid mitme põlvkonna logopeedide kutsealast identiteeti ning lõid aluse tänapäevasele logopeedilisele abile.
Pärast logopeedi kutse omandamist töötas Ester Lepik Tallinna Vabariiklikus Haiglas, kus tegeles kõne- ja keelepuuetega laste ning täiskasvanute abistamisega. 1966. aastal moodustas Ester Lepik lasteaias esimese kogelejate rühma ning katsetas edukalt kogelevatele lastele suunatud laagri formaati. Hiljem lisandusid lasteaedadesse ka kõnepuudega laste rühmad. Lasteaedades sai alguse logopeediliste rühmade loomine.  
Tema töö ulatus aga kaugemale igapäevasest kliinilisest praktikast – ta nägi vajadust luua Eestis süsteemne logopeedide väljaõpe ning pidas oluliseks, et eriala toetuks teaduspõhisele kõrgharidusele.

1960. aastatel oli Ester Lepik üks neist, kes järjekindlalt seisis selle eest, et logopeede hakataks koolitama just nimelt Tartu Ülikoolis, mitte tollases Tallinna Pedagoogilises Instituudis. See oli Nõukogude Liidus tavatu, sest nõukogude logopeedia oli nii Moskvas kui ka tollases Leningradi koolkonnas puhtalt pedagoogika haru. Ester pidas aga eriti oluliseks seda, et logopeedia õpe oleks võimalikult kõrvuti arstiõppega ning et logopeedid saaksid korraliku aluse meditsiinis. Tema eestvedamisel ja aktiivsel kaasamõtlemisel avati 1968. aastal Tartu Ülikoolis defektoloogia osakond, kus hakati ette valmistama ka tulevasi logopeede. Ta oli üks esimesi logopeedia õppejõude ning andis oma teadmisi edasi paljudele noortele spetsialistidele. Hiljem on kolleegid öelnud: „Meile, logopeedidele, ongi Ester olnud pidepunkt ja kõige alus.”
Lisaks õppe- ja teraapiatööle panustas Ester Lepik aktiivselt erialase metoodika arendamisesse. Ta avaldas artikleid laste kõne arengust, hääldusoskuste kujundamisest ja keeleõpetusest ning rõhutas varajase märkamise ja ennetustöö tähtsust. Tema kirjutised aitasid õpetajatel ja lasteaedade kasvatajatel paremini mõista kõne arengu seaduspärasusi ning toetada laste keelelist arengut igapäevases õppe- ja kasvatustöös.
Ester lõi aktiivselt kaasa kodanikualgatusega vabaühendustes. Ta oli üks initsiaatoreid Claudius klubi, millest hiljem sai Kogelejate Liit ning Logopeedide Liidu asutamisel.
Kolleegide mälestustes meenub Ester Lepik kui suure erialase autoriteedi, nõudlikkuse ja samas hooliva suhtumisega õpetaja. Ta väärtustas põhjalikke teadmisi, professionaalset vastutust ning uskus, et iga logopeed peab ühendama teadusliku mõtlemise empaatia ja praktiliste oskustega.

1992. aastal lahkus Ester logopeedi töölt ära pensionile ning keskendus Camphill küla rajamisele Pahklas.
Ester Lepiku elutöö mõju ulatub kaugele tema enda tegevusajast. Tema eestvedamisel kujunenud logopeedide väljaõpe ning tema õpetatud spetsialistid on kandnud edasi teadmisi ja väärtusi, millele toetub Eesti logopeedia tänapäevalgi.

Eesti Logopeedide Ühing tunnustab Ester Lepikut auliikmena tema silmapaistva panuse eest Eesti logopeedia kujundamisel, logopeedide kõrgharidusliku ettevalmistuse rajamisel ning eriala järjepideva arengu toetamisel. Tema pärand elab edasi nii Eesti logopeedias kui ka kõigis neis spetsialistides, kelle kutsetee on kasvanud tema rajatud vundamendilt.