Hääldushäired
Vaeghäälduse ehk düslaalia (ingl articulation disorder, sks Dyslalie, sm artikulaatiohäiriö) puhul hääldatakse valesti üht, harvem ka mitut häälikut, kuid kõne üldine areng on eakohane.
Miks laps ei häälda õigesti?
Vaeghäälduse põhjuseks võib olla harjumus või eeskuju hääliku vales häälduses. Düslaaliat põhjustavad hambumusanomaaliad, hammasterea- ja lõualuu anomaaliad. Vaeghäälduse teket soodustab hääldusaparaadi üldine lihaste nõrkus ja ebaküpsus ning ka üldine kesknärvisüsteemi nõrkus.
Kui sageli vaeghääldus esineb?
Vaeghääldus on lastel kõige sagedamini esinev kõneprobleem. Uurimuste kohaselt esineb seda 25-30% koolieelikutest. 17-20% 1.-2. klassi õpilastest ning 1% vanemate klasside õpilastest. Kõige rohkem esineb S- ja R-hääliku vaeghääldust: need on ka motoorse soorituse poolest kõige keerukamad häälikud ja võivad kõnesse hiljem tekkida. Vaeghääldust võib esineda ka ülejäänud kõnehäälikute puhul.
Kuidas vaeghääldust diagnoositakse?
Kuni 3-aastase lapse kõne ei ole vaeghääldus. Kõne on sel perioodil alles arenemisjärgus. Vaid mõningatel juhtudel võib see üle minna kõnedefektiks. Ka palatalisatsioon häälduses (vrdl palk – palga, palk – palgi) peaks kaduma 4. eluaasta lõpuks. Häälikute korrigeerimisega tegeleb vaid selleks välja õppinud spetsialist – logopeed. Logopeed hindab häälduselundite (huuled, keel, hambad, hambasombud, kõva suulagi, pehme suulagi, kurgunibu, neelu tagasein ja kõri) asendit, toonust ning nende liigutuslikku täpsust ja koordinatsiooni häälduses, samuti häälikute moodustusviisi ja –koha õigsust.
Milline on raviprognoos?
Prognoos düslaalia puhul on peaaegu alati hea. Õigeaegse järjekindla kõneteraapiaga omandab laps õige häälduse täielikult. Ka nooruk või täiskasvanu võib visa töö tulemusel edukalt vaeghäälduse seljatada.
Kasulikku lugemist:
Kui kõne takerdub
Kogelus (ingl stuttering, stammering, sks stottern, sm änkytys) on kõnehäire, mida iseloomustavad tavapärasest sagedamini või tugevamal kujul esinevad katkestused kõnevoolus. See algab tavaliselt varases lapseeas, harilikult 2. – 5. eluaastal. Lastel esineb sageli ka kõne arenguga kaasnevat sujumatust ehk füsioloogilist kogelust, kuid need lapse kõne arenguga seotud kogeluselaadsed ilmingud kaovad tavaliselt 2 – 6 kuu jooksul.
Kuidas kogelus avaldub?
Katkestused ehk kõnetakistused kõnevoolus võivad ilmneda hääliku- või silbikordustena (p-p-p-punane või pu-pu-pu-punane), hääliku venitustena (vvvvvvõti) või blokkidena, mille korral pole inimene antud hetkel suuteline häält tekitama ja soovitud sõna välja ütlema. Kogelusega võivad kaasneda muutused hingamisrütmis, kaasliigutused (nt näogrimassid), silmside vältimine, hirm rääkimise ees.
Miks inimesel tekib kogelus?
Kogeluse põhjuseks peetakse mitmete füsioloogiliste, psühholoogiliste ja keskkondlike faktorite koosmõju. Oluline koht on kogeluse korral pärilikkusel.
Kui levinud on kogelus?
Kogeluse esinemissageduseks on täiskasvanute hulgas ligikaudu 1%, eelkooliealiste laste hulgas umbes 4%. Lapseeas esineb kogelust võrdselt nii poiste kui tüdrukute hulgas, täiskasvanueas on kogelejaid meeste hulgas neli korda sagedamini kui naiste hulgas.
Kuidas kogelust diagnoositakse?
Laste puhul on logopeedilise uuringu esmaseks eesmärgiks hinnata iseenesliku paranemise tõenäosust ja kõneravivajadust. Kogeluse uuringu käigus hinnatakse kõnetakistuste tugevust, vorme ja esinemissagedust. Hinnatakse inimese reaktsioone kogelusele: kõneolukordade vältimist, kaasnevat pinget ja kaasliigutusi kogelusest ülesaamiseks, hoiakuid oma kõne ja suhtlemise osas. Samuti selgitatakse välja kogeluse mõju inimese toimetulekule ning võimalikke keskkondlikke mõjutusi.
Millal on kõneravi näidustatud?
- kui lapse kogelus on kestnud üle 6 kuu
- kui lapsel esineb samaaegselt muid kõnehäireid või kaasliigutusi
- kui laps või tema vanemad on kogeluse tõttu väga mures
- kui suguvõsas on ka varasemalt esinenud kogelust
Millised on kogeluse teraapiavõimalused?
Kõneravi sisu sõltub esmajoones vanusest, kogeluse raskusastmest ja eripäradest. Laste kogeluse eesmärgiks on lapse kasvukeskkonna kujundamine võimalikult sujuvat kõnet toetavaks. Tugeva kogeluse korral kasutatakse paremate ja kergemate kõnelemise viiside, kõnetehnikate õpetamist ja harjutamist. Raviplaan koostatakse alati individuaalselt. Kõneravi peetakse õnnestunuks, kui inimene on suuteline liigse pingutuseta suhtlema erinevates olukordades, kogeluse sagedus ja/või tugevus ning kaasnevad negatiivsed tunded on vähenenud.
Nõuanded kogelejaga suhtlemisel:
Räägi oma tavalisel moel, säilitades normaalset silmsidet.
Väldi sõnade või lausete lõpetamist või etteütlemist. Aitamine on tavaliselt hoopis segav ja suurendab kogelejas tunnet, et rääkimisega peab kiirustama. See teeb kokkuvõttes kõnelemise veelgi raskemaks.
Anna kogelejale piisavalt aega ütluste lõpetamiseks, täpsustuste tegemiseks. Kogelejal on lihtsam rääkida inimesega, kelle kõnetempo on rahulik.
Arütmiline kõne
Kogelusest hoopis vähem tuntakse teist kõnevoolavuse häiret – arütmilist kõnet ehk klatterit (ingl cluttering, sks poltern, sm sokellus), mille olulisemateks joonteks on:
- liigne ja ebaühtlane kõnekiirus
- juhuslikud hääldusvead: sõnad võivad kokku sulanduda või mõni häälik/silp ära jääda
- sageli on sündmustiku või mõtete edasiandmine halvasti planeeritud, jutujärg hüplev ja kuulajale raskesti jälgitav
- esineb kogelusele sarnaseid silbi-, sõnaosa või sõnakordusi. Sageli pole arütmilise kõnega inimene teadlik oma kõneprobleemist, teda häirivad vaid ümbritsevate pidevad palved ütluste kordamiseks. Ebarütmiline kõne võib esineda iseseisva kõnehäirena ja ka koos kogelusega. Kõneravis on olulisimal kohal kõne kiiruse reguleerimine ja enesekontrollioskuste kujundamine.
Kust kõnevoolavushäirete korral abi otsida?
Esmast nõu küsida perearstilt, kes suunab vajadusel logopeedi konsultatsioonile. Logopeedid töötavad suuremates haiglates ja polikliinikutes, paljudes koolides ning lasteaedades.
Mis on lugemis- ja kirjutamisraskused?
Lugemis- ja kirjutamisraskused (ingl reading and writing difficulties, sks Lese-und Rechtschreibschwäche) esinevad tihti koos. Terminite düsleksia ja düsgraafia all mõeldakse spetsiifilist lugemis- või kirjutamisraskust, mida ei saa seostada ealise ebaküpsusega, nägemisteravuse puudulikkusega ega mitteadekvaatse õpetamisega.
Kuidas avalduvad lugemis- ja kirjutamisraskused?
Lugemisraskuse tunnused:
- lugemisoskus kujuneb ja areneb aeglaselt ning vaevaliselt;
- häälega ettelugemise vältimine;
- aeglane, vigadega ja ilmekuseta lugemine või aimamisi lugemine;
- järje kaotamine lugemisel, pikemat aega sõrmega järje pidamine või järjehoidja kasutamine;
- raskused kirjalikest juhistest arusaamisel;
- etteloetud teksti mõistmine on oluliselt parem enda loetud teksti arusaamisest;
- suulise kõne ja lugemisoskuse taseme suur erinevus.
Kirjutamisraskuse tunnused:
- raskused sõnade häälikhaaval ütlemisel ehk häälimisel;
- järjepidevuse puudumine kirjatehnikas, suured ja väikesed tähed läbisegi, tähekujud moondunud või tähtede osad valedes proportsioonides;
- sarnase kujuga tähtede püsiv segistamine;
- kirjutamise ajal kõva häälega, hiljem sosinal, kaasa rääkimine;
- raskused keelereeglite õppimisel ja järgimisel;
- palju õigekirjavigu, sh vältevead, sageli on vead ebapüsivad, st ühte ja sama sõna; kirjutatakse mitmel erineval moel (nt tool – tol – toll – dool jmt);
- raskused pikemate lausete ja tekstide koostamisel;
- suulise kõne ja kirjutamisoskuse taseme suur erinevus.
Miks tekivad lugemis- ja kirjutamisraskused?
Lugemisraskuste põhjustest rääkides nimetatakse bioloogilisi põhjuseid (geneetilised muutused ning aju struktuuri ja töö iseärasused) ning neist tulenevaid kognitiivseid põhjused (kõrvalekalded nägemis- ja kuulmistajus, vähene töömälu maht). Tihti räägitakse kirjanduses ka sotsiaalsetest põhjustest (mitte küll düsleksia puhul), mis on seotud lugema õppimise ja lugemisega vähese/ebasobiva kokkupuutega. Riskifaktorina nähakse perekonna madalat sotsiaal-majanduslikku taset. Vaimupuudega inimestel kujuneb kirjaoskus algelisel ja piiratud tasemel. Taolistel puhkudel ei räägita lugemisraskusest kui iseseisvast nähtusest.
Kui sageli esineb lugemis- ja kirjutamisraskusi?
Vastavaid uuringuid maailmas on tehtud vähe ning nende statistiline usaldusväärsus on varieeruv. Erinevate andmete põhjal ulatub lugemis- ja kirjutamisraskuste esinemissagedus 1-33%-ni populatsiooni koguarvust. Enamasti peetakse siiski kirjutamis- ja lugemisraskustega inimeste osakaaluks 5-10% populatsioonist.
Kuidas diagnoositakse lugemis- ja kirjutamisraskusi?
Eestis ei ole väljatöötatud teste lugemisraskuste diagnoosimiseks. Erinevatele hindamismaterjalidele eelistavad logopeedid pigem pikaajalist hindamist lapse lugemis- ja kirjutamisoskuste kujunemisel ning edasises õppetöös. Oluline on analüüsida lapse vigu ning jälgida, kas ja millist abi laps suudab vastu võtta. Kui lapsevanem, eelkooli- või kooliõpetaja on märganud lapsel lugemis-kirjutamisraskuse tunnuseid, on mõistlik panna oma tähelepanekud kirja, lisada võimalusel lapse kirjalike tööde näidised ja pöörduda logopeedi/eripedagoogi poole, kes selgitab välja arendamist vajavad oskused.
Millised on lugemis- ja kirjutamisraskuste ravivõimalused?
Prognoos on üldjuhul hea ning sõltub lugemis- ja kirjutamisraskuste raskusastmest, õigeaegsest sekkumisest ja regulaarsest eriõpetusest. Samuti on lugemis- ja kirjutamisraskustega lapse aitamisel oluline osa koostööl. Logopeed ja eripedagoog nõustavad lapsevanemaid ja õpetajaid edasiste õpetamisvõtete osas. Vajadusel alustatakse eriõpetusega logopeedi, eripedagoogi või õpiabiõpetaja juures, rühma- või individuaaltunnis. Raskematel juhtudel on vajalik kogu õppe kohandamine lugemisraskusega õpilasele vastavaks, kasutades tekstide lihtsustamist ja koos- või ettelugemist.
Kasulikku lugemist:
Lugemaõpetamisest õpiraskustega lastele
Õigekirja õpetamine õpiraskustega õpilastele
International Dyslexia Association
Cambridge Assessment English. Supporting young learners with dyslexia:
A guide for teachers.
Kui hääl on ära?
Häälehäireid nimetatakse ka düsfooniaks (ingl voice disorders, sks Stimmstörungen, sm äänihäiriöt).
Kuidas häälehäire avaldub?
Häälehäire ulatus ja raskusaste võib olla väga erinev. Kõige äärmuslikum on täielik häälekadu ehk afoonia, mida esineb harva. Enamasti avaldub häälehäire erineva raskusastmega häälekvaliteedi halvenemisena. Hääle omadused, mis võivad olla kahjustunud, on: hääle üldine kvaliteet (nt kähe/käre hääl), kõrgus (nt lapselikult kõrge hääl täiskasvanul), valjus (nt tasane hääl), dünaamika (kontroll hääle kõrguse ja valjuse muutmisel), stabiilsus (nt hääl väsib), resonants (nt ninakõla). Hääle kurnatuse korral esinevad samad tunnused, mis kurgu- või neelupõletikugi puhul: kurk on kibe, neelatamine on valus, pingetunne kõripiirkonnas. Lisaks nõuab kõnelemine pingutamist, esineb köhaärritus, väsimustunne, hääl katkeb, tekib õhupuudus. Kui kurnatus kordub või hääl jääb ära (2-3 nädalaks), on tegemist häälehäirega.
Miks häälehäire tekib?
Häälehäire põhjus võib olla sünnipärane (nt suulaelõhe), hingamissüsteemi või kõripiirkonna trauma (nt hingamistoru paigaldamise tagajärjel), süsteemne haigus (nt Parkinsoni tõbi), kõri mõjutav haigus (nt papilloomviirus). Sagedasim häälehäire põhjus on siiski hääle väärkasutamisest tingitud häälekurdude trauma. Hääle väärkasutamine on kas hääle liialt palju ja valju kasutamine või ebaefektiivne/vale kasutamine. Häälehäire kujunemisele aitavad kaasa halb rüht/sundasendis töötamine, saastunud õhus/müras rääkimine, tervist kahjustav elustiil/harjumused, haigused (nt reumatoidartriit), mõned ravimid (nt ß-blokaatoreid sisaldavad ravimid).
Kui sageli düsfooniat esineb?
Häälehäirete esinemissagedus erinevates vanusegruppides on kõrge: häälega esineb probleeme 11-30%-l täiskasvanutest (nt õpetajatest on hääleprobleeme koguni 60%-l) ning 6-11%-l lastest (mõnede uurijate hinnangul koguni kuni 21,6%-l).
Kuidas düsfooniat diagnoositakse?
Häälehäire diagnoosi paneb/kinnitab enamasti kõrva-nina-kurguarst. Logopeed hindab hääle omadusi, hääle kestvust, kõnehingamist, artikulatsiooniaparaadi liikuvust, kõrilihaste seisundit.
Millised on düsfoonia ravivõimalused?
Hääl vajab ravi, kui kõripiirkonnas esineb sageli vaevusi (nt krooniline larüngiit), hääle omadused on muutunud (nt hääl on kähe, jõuetu, kare, ragisev rohkem kui 2-3 nädalat) või kui hääle tekitamine on väsitav. Logopeedi juhendamisel õpib häälehäirega patsient vältima hääle väärkasutamist, õpib oma häält ökonoomsemalt kasutama, arendab hääle omadusi. Olulisel kohal on õige kehaasendi leidmine, liigutuste ja kõne omavahelise koordinatsiooni arendamine. Lisaks kuulub teraapia juurde õige kõnehingamisharjumuse kujundamine ning sobiva häälekõrguse leidmine.
Kuidas häält hoida?
Häälele on hea:
- Piisavas koguses vee joomine
- Niiske õhk (toa õhutamine)
- Kurgu ja/või kukla-õlapiirkonna lõõgastamine
- (nt haigutamine)
- Pehmelt rääkimine
- Müras kõnelemise vältimine
- Sosistamise vältimine
Häälele on halb:
- Kohv, väga kuum/külm või väga vürtsikas toit/ jookSuitsune, tolmune või kuiv õhk
- Kurgu kuristamine
- Karjumine
- Suitsetamine
- Kange alkohol (tuimestatud kõri on vastuvõtlikum kahjustustele)
- Seedehäired, kõrvetised
Kasulikku lugemist:
https://www.logopeed.ee/et/nouanded/139-nouanded/haeaelehaeired
Mis on huule- ja suulaelõhe?
Huule- ja suulaelõhe (ingl Cleft lip and palate, sks Die Lippen-Kiefer-Gaumensegel-Spalten, sm Huuli-suulakihalkio) on vastsündinute sünnidefekt.
Kuidas huule- ja suulaelõhe avaldub?
Huulelõhe võib olla ühepoolne või kahepoolne, kaasneda võib ka nina deformatsioon. Suulaelõhe korral võib lõhestunud olla ainult pehme suulagi ja/või suulae luuline osa. Suulaelõhe võib esineda ka varjatult, sellisel juhul otsest defekti suulaes näha pole, kuid defekt on olemas limaskesta all. Huule- ja suulaelõhe mõjutab lapse toitmist, hambumuse ning lõualuude arengut, samuti kõne arengut, kuulmist, välimust ning lapse üldist psühhosotsiaalset arengut. Kõneprobleemide ilmnemine ning raskusaste sõltuvad huule- või suulaelõhe vormist ning raskusastmest. Huule- või suulaelõhe puhul on kõnele iseloomulikuks spetsiifiline hääldus – ninakõla.
Miks tekib huule- ja suulaelõhe?
Häire täpset tekkepõhjust teada ei ole, kuid oluline roll on geneetiliste ning keskkonnafaktorite kombineerumisel ja koostoimel. Huuled ja suulagi arenevad lootel välja raseduse esimese kolme kuu jooksul. Arengu häire tõttu ei kasva aga osa huulest ja/või suulaest kokku, mistõttu kujuneb huule- või suulaelõhe.
Kui sageli huule- ja suulaelõhedega lapsi sünnib?
Eestis on huule- ja suulaelõhedega laste esinemissageduseks üks juht 650 sünni kohta.
Kuidas huule- ja suulaelõhet diagnoositakse?
Tavaliselt diagnoositakse huule- või suulaelõhe looteea ultraheliuuringu käigus, kuid defekt võib selguda ka alles vastsündinu vaatlusel. Logopeedilise hindamise käigus selgitatakse välja imikute neelamisfunktsiooni häirumise raskusaste. Väikelaste kõnes hindab logopeed kõnehäire raskusastet ning selgitab välja hääldusvigade tüübid, samuti kasutatakse diagnostikas lapse kõne video- ja/või helisalvestamise võimalusi.
Millised on huule-, suulaelõhe ravivõimalused?
Õigeaegse ja hoolika raviga on tervenemise prognoos väga hea. Raviks läheb tavaliselt vaja tervet spetsialistide meeskonda: nina-, kurgu- ja kõrvaarst, kirurg, suukirurg, ortodont, hambaarst, sotsiaaltöötaja, logopeed, psühholoog jt. Vajalik on põhjalik koostöö lapsevanematega. Logopeedilise teraapiaga saab alustada juba enne esimeste sõnade tekkimist ning sõltub huule- või suulaelõhe vormist ning raskusastmest. Kuni lapse 3-nda eluaastani soodustatakse kõne kvantiteedi arengut: suur sõnavara, lausete moodustamine. Kõne üldise arengu kõrval on eesmärgiks ära hoida kompensatoorsete vigade teket. Alates 3-ndast eluaastast keskendutakse lapse kõne hääldusliku külje kujundamisele, kõne kvaliteedile ja hääle omadustele.
Kasulikku lugemist
Huule- ja suulaelõhe kirurgiline korrigeerimine
Mis on afaasia?
Afaasia (ingl Aphasia, sks Aphasie) on kõnekahjustus, mis tekib ajukahjustuse tagajärjel.
Kuidas afaasia avaldub?
Afaasia puhul on häiritud kõnetegevuse üks või mitu valdkonda – rääkimine, arusaamine, kirjutamine, lugemine. Afaasia raskusaste võib olla erinev, alates täielikust kõnekaotusest kuni kergete takistusteni rääkimisel.
Mis afaasiat põhjustab?
Afaasia tekib alati peaaju kahjustuse tagajärjel. Kõige sagedamini põhjustab afaasiat insult. Teine sagedasem põhjus on ajutrauma, aga seda võivad esile kutsuda ka ajukasvaja, mürgitused, infektsioonid (entsefaliit) jmt.
Kui sageli afaasiasse haigestutakse?
American Aphasia Association’i uuringu andmetel saab aastas afaasia 43 inimest (populatsiooni) 100 000 inimese kohta. Soomes loetakse afaasia esinemise sageduseks isegi kuni 60 inimest 100 000 elaniku kohta. Eestis täpne statistika puudub, aga arvestuslikult on meil afaasiaga inimesi kokku 3-4 tuhat. Igal aastal saab Eestis afaasia 1000 – 1500 inimest.
Kuidas afaasiat diagnoositakse?
Peaajukahjustuse järelseisundit ja sellega kaasuvat afaasiat diagnoositakse esmalt neuroloogi või neurokirurgi poolt. Põhjalikuma hinnangu kõnekahjustusele annab logopeed. Hindamise käigus selgitab logopeed välja kõnekahjustuse ulatuse ja raskusastme ning koostab individuaalse teraapiaplaani.
Millised on afaasiaga inimese ravivõimalused?
Kõneteraapia eesmärgiks on parandada afaasiaga inimese suhtlemisvõimet taastades keelelisi oskusi nii palju kui võimalik. Raskema kõnekahjustuse puhul õpetatakse teraapia käigus teisi sobivaid suhtlemismeetodeid. Logopeedilise töö üheks osaks on ka afaasiaga isiku omaste ja/või hooldajate nõustamine. Kõneteraapia on pikaajaline protsess ning võib kesta aastaid. Samas ei ole alati kõneteraapiast hoolimata võimalik tagasi saada endist kõnevõimet.
Kuidas suhelda inimesega, kellel on afaasia?
- Ärge kartke – afaasiaga inimene on ikka seesama inimene, kes ta oli enne kõnekahjustuse tekkimist!
- Austage oma suhtluspartnerit! Oskus kõneleda on tundlik teema, sellest võimest ilmajäämine muudab väga haavatavaks, sel juhul on eriti tähtis hooliv ja austav suhtumine.
- Kõnelege lühemate, lihtsamate lausetega kasutades afaasiaga isiku jaoks tavapärast sõnavara. Tavapärast seotud kõnet on afaasiaga inimesel kergem mõista kui kontekstita üksiksõnu.
- Püüdke küsimused nii esitada, et nendele on võimalik anda (žestikuleerida) EI/JAH vastuseid. Vajadusel korrake küsimust seda veidi ringi sõnastades.
- Kasutage osutamist, abistavat viitamist, fotosid. Toetage sõnumit kirjutamisega, joonistamisega, skeemidega!
- Andke aega!
- Ärge tõstke häält! Karjumine ei aita. Afaasia ei tähenda kuulmislangust!
- Vältige suhtlemisel müra ja mürarikast keskkonda! Suhtlemisel lülitage välja teler, raadio ja muud müraallikad.
- Ärge ütelge sõnu ette! See takistab suhtlemist.
- Ärge kunagi kritiseerige ega naerge eksimuste üle!
- Afaasiaga inimene suudab rohkem rääkida ning paremini kõnet mõista, kui on rahulik, puhanud, hästi söönud-joonud. Kõik, mis teeb enesetunde heaks, soodustab ka suhtlemist.
Kasulikku lugemist
Rahvusvahelise Afaasiaorganisatsiooni koduleht
Tasuline kõneraviharjutuste lehekülg kõneravi.ee
Mis on düsfaagia ehk neelamishäire?
Neelamishäirele (ingl Swallowing Disorders, sks Schluckstörung) viitavad raskused toidu mälumisel, joogi/söögi neelamisel, samuti puudulik võime kontrollida toidumassi suus.
Kuidas neelamishäire avaldub?
Söömine võib olla nii täiskasvanule kui lapsele vaevaline, väsitav, isegi valulik, raskused ilmnevad vedeliku ja toidu turvalisel imemisel, mälumisel ja neelamisel. Toit võib sattuda hingamisteedesse. Söömisele kulub normikohasest rohkem aega, söömise ajal neelatatakse korduvalt, köhatatakse sageli. Neelamishäire tõttu võib tekkida vedeliku- ja toitainetevaegus. Neelamishäire võib esineda ka siis, kui nähtavad neelamishäire sümptomid puuduvad – nö vaikne aspiratsioon, see tähendab, et söök/jook võib sattuda hingamisteedesse märkamatult, köhareaktsiooni ei teki. Esineda võivad korduvad hingamisteede- või kopsupõletikud.
Miks neelamishäire tekib?
Neelamishäireid võivad põhjustada seedetrakti ülemiste osade (suu, neel, söögitoru) haigused või mehaaniline takistus (näiteks võõrkeha kõris, kasvaja), samuti arenguanomaaliad. Neelamisraskused võivad tekkida ka mitmete ägedate (nt insult, trauma) või degeneratiivsete (nt Parkinsoni tõbi, ALS, Sclerosis Multiplex) närvisüsteemi kahjustuste korral. Ka pea- ja kaelapiirkonna traumade või operatsioonidega võib kaasneda neelamishäire.
Kui levinud on düsfaagia?
Lastel esineb neelamishäire kõige sagedamini kesknärvisüsteemi kahjustuse tagajärjel.
Täiskasvanutel on peaaju ägedate verevarustushäirete (ajuinfarkt, ajuverevalandus) puhul neelamishäire teke tavaline, erinevatel andmetel esineb düsfaagia 29-67%-l insuldipatsientidest.
Kuidas düsfaagiat diagnoositakse?
Neelamishäire hindamist teostab selleks spetsialiseerunud logopeed. Hindamise käigus selgitatakse välja neelamishäire põhjus, raskusaste ning sellest lähtuvalt turvaline ja parim toitumisviis, -asend, sobiv vedeliku/toidu konsistents. Uuringu käigus saab kasutada füüsikalisi ja instrumentaalseid diagnostilisi vahendeid (nt videofluoroskoopiline või endoskoopiline neelamisuuring).
Millised on düsfaagia ravivõimalused?
Neelamishäirega patsienti ravitakse meekonnatööna. Logopeedi roll on tagada neelamise turvalisus, mida mõjutame eelkõige läbi optimaalse neelamisasendi, toidukonsistentsi, söömis-/joomisviisi. Kui patsient on koostöövõimeline (vanus, kognitiivne seisund jm), kasutatakse teraapias ka neelamisel osalevate lihaste treeningut.
Peaajuinfarkti ja teiste ägedate ajuhaiguste korral võib neelamishäirest taastumine toimuda iseenesest, kuid probleem võib jääda ka pikaaegseks. Degeneratiivsete haiguste korral (nt Parkinsoni tõbi, SM, ALS) paranemist ei toimu, kasutatakse leevendavat ravi.
Neelamishäire kahtlusel on mõistlik esmalt pöörduda perearsti vastuvõtule. Keerukamate juhtumite korral saab laps abi SA Tallinna Lastehaigla või SA Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku meeskondadelt. Täiskasvanud neelamishäirega patsiendid saavad parimat abi neuroloogia osakonnas, taastusravis või ambulatoorses vastuvõtus töötavatelt logopeedidelt.
Düsfaagia ülevaade inimene.ee kodulehel
Düsfaagia ülevaade Eesti Lihasehaigete Seltsi kodulehel
Düsfaagia taastusravi ajuinsuldiga patsientidel, artikkel Eesti Arstis
Kommunikatsioonihäired pea-ja kaelapiirkonna kasvajatega haigetel
Kuidas avalduvad neelamis- ja kommunikatsioonihäired pea- ja kaelapiirkonna kasvajatega haigetel? (ingl Head and Neck cancer, sks Kopf-und Hals-Tumoren)
Pea- ja kaelapiirkonna pahaloomulised kasvajad võivad esineda suuõõnes, neelus, kõris ja kilpnäärmes. Enam kui kaks nädalat kestnud häälehäire, häälekas/vilistav hingamine, neelamisvalulikkus või –raskus võivad olla nimetatud piirkonna kasvaja esmasteks tunnusteks. Üldiselt võivad avalduda sümptomid suhteliselt hilja ja sõltuvad kasvaja suurusest ning paiknemisest.
Miks tekivad pea- ja kaelapiirkonnas pahaloomulised kasvajad?
Pea- ja kaelapiirkonna pahaloomuliste kasvajate tekkemehhanismi pole praeguseks täiesti välja selgitatud. Kuid on olemas soodustavaid tegureid, näiteks peamiseks kõrivähi riskifaktoriks on suitsetamine. Ka alkoholi liigtarvitamine suurendab tõenäosust haigestuda suu-, neelu- või kõrivähki.
Kui sageli haigestutakse pea- ja kaelapiirkonna pahaloomulistesse kasvajatesse?
Igal aastal diagnoositakse Eestis üle 300 uue haige.
Kuidas diagnoositakse pea- ja kaelapiirkonna kasvajatega haigetel neelamis- ja/või suhtlemishäire?
Haiguse diagnostika ja ravi on meeskonnatöö. Raviarst suunab logopeedi juurde patsiendid, kellel ilmnevad kaebused kommunikatsiooni, kõne, hääle või neelamise valdkonnas. Logopeed selgitab patsiendile haigusega kaasnevaid võimalikke muutusi kõne, hääle ja/või neelamise kvaliteedis ning kompensatsiooni võimalusi. Haiguse kulu või vähiravi tõttu võib osutuda vajalikuks haiguse seisundi korduv hindamine.
Millised on pea- ja kaelapiirkonna kasvajatega patsientide ravivõimalused?
Kõri eemaldamisega (larüngektoomia) kaasnevate kõne- ja suhtlusfunktsiooni häirete puhul õpitakse logopeedilise teraapia käigus uus häälemoodustusviis ja/või maksimiseeritakse mittesuulist kommunikatsiooni. Samuti tegeletakse neelamisfunktsiooni taastamisega.
Kasulikku lugemist